Hey Friends
So I thought I will share with you a little bit what is happening in my life at these days. As many of you know I am trying to finish my school what I quitted, when I was about 16 years old. At the same time I work full time as security guard. It sounds pretty easy, but I have lately been really sdepressed by all the pressure of busy life. I don´t have so much time to spend with my friends, so it has also made me feel pretty lonely.
I have thought a lot about giving up and just go for long travel... I know, that it´s not my God´s plan for my life, but it just seems like easiest way.
Today being in the church I was praying, that God could somehow reveal himself to me. I prayed, that He could find me where I am right now with my life and He could give me strength to move on.
There was not lifechanging moment at church, but I was sure, that God is going to answer.
I went home and little bit later I took bicycle to just spend some time riding around in the neighbourhood. I was just discovering some new places and in a little while I found myself from a place where I used to hang out 3 years ago. Suddenly I was in the middle of the old memories and God just started to speak to me.
The place I found was a house, where me and my friends used to drink daily. It was right after my friend died and I was really depressed and lost meaning of living. I was struggling with alcoholism and suicidal thoughts.
Today, standing there outside of the house I remembered all the crazy days there. I remembered all the pain and lonelyness I was struggling with.
After living through all the past, I realized how much different is my life now with God.. Even though it is really difficult sometimes I have always God, who is with me in the problems and He is caring me through.
It made me really valuate all these "Small" things again like having a warm place to stay or having friends around me... There are so many people, who would kill to have this life, that I have right now... Now I realized again, how much I have given.
God really gave an answer for my prayer and it gave me so much strength to fight on. Never forget, where you come from.. If you feel like giving up, just think about where God has brought you through...
I hope it will give you some motivation to keep fighting and even more, I hope it will make you realize how blessed you are.
Have a great night and stay strong :)
Sunday, October 27, 2013
Thursday, February 28, 2013
28.02.13
Hei Sõbrad.
Kahjuks ma ei ole suutnud oma lubadust pidada ning hakata tihemini kirjutama, kuna kool ja töö võtavad enamus mu ajast ära. Ma töötan peaaegu iga päev ja lihtsalt ei leia aega kirjutamiseks.
Aga sellegi poolest täna kriblan veits ja annan teile teada, mis mu elus toimub.
Hetkel on mu elus põnev periood. Tegelen suveks ettevalmistusega ning kogun toetust.
Viimane aeg olen tegelenud vabal ajal uudiskirja kirjutamisega ning loodetavasti on see nüüd valmis.
Niisiis. Siin see on. Ootan kriitikat :)
Viimane nädalavahetus käisin taaskord Põleval Pirnil. See on üritus, mis annab motivatsiooni ja ideid, kuidas jüngerdada.Nii võimas on näha, kuidas praegused ja tulevased juhid on kokku tulnud ning nende südamed põlevad selle järgi, et täita misjonikäsku.
Selle aasta teema oli Isa maa. Peamiselt räägiti sellest, et kuidas saab siinsamas Eestis juhtida ning inimesi usule tuua. See oli nii julgustav, kuna mu enda südames on Eesti ja Tartu noored.
Mulle meeldis eriti see, kuidas Kuldar Kaljuste rääkis igapäevasest jüngerdamisest. Kuidas saab läbi tavaliste asjade nagu söömine, hobid ja töötamine juhtida jutu teemat kristlusele. See oli hea seminar.
Siin on mõned pildid kaa:
Pildil siis Siim Tolmusk jõgevalt, Ave Viires ja Silja Eigi Rakverest, Susanna Veevo Hiiumaalt, Renata Lopetaite Kadrinast ning mina. Teadagi- tartust :)
Need on need hullud juhid, kelle jaoks osadus on olulisem, kui öösel magamine ja tõepoolest, meil oli nii hea aeg koos. Õppisime üksteist tundma ja saime PALJU naerda. Kallid olete :)
Peale põlevat pirni, pühapäeval käisin oma sõbranna Signega uisutamas ja pannkooke söömas. Saime temaga tuttavaks peale 3d koguduse aastavahetuspidu. Hullult hea aeg oli koos. Ilm oli kaa perfektne.
Kompressoris oli veits halb teenindus ja ootasime oma pannkooke mingi 40 minutit. Kui need ära sõime hakkasin bussipeale kiirustama. Mul oli pilet juba ostetud ja olin hilinemas. Ma palvetasin trammis, et Jumal teeks mingi ime ja ma siiski jõuaksin bussipeale, kuigi see tundus üsna eba tõenäoline. Astusin trammipealt maha kell 17.32. Buss pidi välja sõitma kell 17.30.
Lidusin nii, kuidas jalad võtsid bussijaama suunas, aga kui kohale jõudsin märkasin, et buss oli juba välja sõitnud ning keeras just nurga taha. Jooksin siis valgusfooride juurde, kus buss jäi õnneks punase tuletaha pidama. Vehkisin nagu lollakas kätega. Õnneks tegi bussijuht uksed lahti ning sain siiski peale.
Jumal teeb lihtsalt nii võimsaid imesid.
Kui suur on tõenäosus, et sa jõuad bussipeale, mis oleks pidanud juba välja sõitma ning bussijuht teeb uksed lahti seal, kus ei tohiks?
Niisiis jõudsin kenasti Tartusse.
Teisipäeval pidasime Betti sünnipäeva. Tegelt ma ei saanud sellest eriti kaua osa võtta, sest olin tööl kella 22.00-ni. Kui koju jõudsin olid inimesed veel siin. Nad mängisid mingit sõnamängu ja küsisid minukäest auto osade kohta. Uhke tunne oli. Tundsin ennast päris auto tehnikuna, sest iga autoga seotud küsimusega pöörduti minupoole. Tegelt olin arvatavasti ainuke tüüp seltskonnas, keda huvitavad autod. Või no väga, väga huvitavad. :D
Kuigi ma väga kaua peol ei saanud olla oli siiski hea aeg koos. Friikad olid kaa head :P
Mul on täiega hea meel, et mul on selline sõber, nagu Betti. Ta on alati nii positiivse ellusuhtumisega ja on sellega mind palju mõjutanud. Palju õnne sulle veelkord, Betti :)
Täna oli päris ok päev. Käisin Ristteel ja vastasin paarile küsimusele. Sain ka veits toetuse kogumisega tegelda, mis on mega tähtis, kuna vabu päevi on päris vähe.
Sain teada ühe väga kurva uudise, mis tõi hetkega mu sisse niipalju küsimusi, millele ma vastust ei tea.
Miks lähevad asjad nii, nagu nad lähevad?
Ma arvan siiski, et Jumal on hea ja Tal on oma plaan, mida me alguses ei mõista.
Me lihtsalt ei saa osadest asjadest aru, aga see ei muuda seda, kes Tema on.
Sellised siis uudised hetkel väga tuisusest Tartust. Ma ikka mõtlen teie peale ja kui aega saan siis kriblan midagi.
Seniks aga olge kaitstud ja väga õnnistatud.
Jumal armastab teid lihtsalt niiväga.
Kahjuks ma ei ole suutnud oma lubadust pidada ning hakata tihemini kirjutama, kuna kool ja töö võtavad enamus mu ajast ära. Ma töötan peaaegu iga päev ja lihtsalt ei leia aega kirjutamiseks.
Aga sellegi poolest täna kriblan veits ja annan teile teada, mis mu elus toimub.
Hetkel on mu elus põnev periood. Tegelen suveks ettevalmistusega ning kogun toetust.
Viimane aeg olen tegelenud vabal ajal uudiskirja kirjutamisega ning loodetavasti on see nüüd valmis.
.bmp){kind=link}
Niisiis. Siin see on. Ootan kriitikat :)
Viimane nädalavahetus käisin taaskord Põleval Pirnil. See on üritus, mis annab motivatsiooni ja ideid, kuidas jüngerdada.Nii võimas on näha, kuidas praegused ja tulevased juhid on kokku tulnud ning nende südamed põlevad selle järgi, et täita misjonikäsku.
Selle aasta teema oli Isa maa. Peamiselt räägiti sellest, et kuidas saab siinsamas Eestis juhtida ning inimesi usule tuua. See oli nii julgustav, kuna mu enda südames on Eesti ja Tartu noored.
Mulle meeldis eriti see, kuidas Kuldar Kaljuste rääkis igapäevasest jüngerdamisest. Kuidas saab läbi tavaliste asjade nagu söömine, hobid ja töötamine juhtida jutu teemat kristlusele. See oli hea seminar.
Siin on mõned pildid kaa:
Need on need hullud juhid, kelle jaoks osadus on olulisem, kui öösel magamine ja tõepoolest, meil oli nii hea aeg koos. Õppisime üksteist tundma ja saime PALJU naerda. Kallid olete :)
Peale põlevat pirni, pühapäeval käisin oma sõbranna Signega uisutamas ja pannkooke söömas. Saime temaga tuttavaks peale 3d koguduse aastavahetuspidu. Hullult hea aeg oli koos. Ilm oli kaa perfektne.
Kompressoris oli veits halb teenindus ja ootasime oma pannkooke mingi 40 minutit. Kui need ära sõime hakkasin bussipeale kiirustama. Mul oli pilet juba ostetud ja olin hilinemas. Ma palvetasin trammis, et Jumal teeks mingi ime ja ma siiski jõuaksin bussipeale, kuigi see tundus üsna eba tõenäoline. Astusin trammipealt maha kell 17.32. Buss pidi välja sõitma kell 17.30.
Lidusin nii, kuidas jalad võtsid bussijaama suunas, aga kui kohale jõudsin märkasin, et buss oli juba välja sõitnud ning keeras just nurga taha. Jooksin siis valgusfooride juurde, kus buss jäi õnneks punase tuletaha pidama. Vehkisin nagu lollakas kätega. Õnneks tegi bussijuht uksed lahti ning sain siiski peale.
Jumal teeb lihtsalt nii võimsaid imesid.
Kui suur on tõenäosus, et sa jõuad bussipeale, mis oleks pidanud juba välja sõitma ning bussijuht teeb uksed lahti seal, kus ei tohiks?
Niisiis jõudsin kenasti Tartusse.
Teisipäeval pidasime Betti sünnipäeva. Tegelt ma ei saanud sellest eriti kaua osa võtta, sest olin tööl kella 22.00-ni. Kui koju jõudsin olid inimesed veel siin. Nad mängisid mingit sõnamängu ja küsisid minukäest auto osade kohta. Uhke tunne oli. Tundsin ennast päris auto tehnikuna, sest iga autoga seotud küsimusega pöörduti minupoole. Tegelt olin arvatavasti ainuke tüüp seltskonnas, keda huvitavad autod. Või no väga, väga huvitavad. :D
Kuigi ma väga kaua peol ei saanud olla oli siiski hea aeg koos. Friikad olid kaa head :P
Mul on täiega hea meel, et mul on selline sõber, nagu Betti. Ta on alati nii positiivse ellusuhtumisega ja on sellega mind palju mõjutanud. Palju õnne sulle veelkord, Betti :)
Täna oli päris ok päev. Käisin Ristteel ja vastasin paarile küsimusele. Sain ka veits toetuse kogumisega tegelda, mis on mega tähtis, kuna vabu päevi on päris vähe.
Sain teada ühe väga kurva uudise, mis tõi hetkega mu sisse niipalju küsimusi, millele ma vastust ei tea.
Miks lähevad asjad nii, nagu nad lähevad?
Ma arvan siiski, et Jumal on hea ja Tal on oma plaan, mida me alguses ei mõista.
Me lihtsalt ei saa osadest asjadest aru, aga see ei muuda seda, kes Tema on.
Sellised siis uudised hetkel väga tuisusest Tartust. Ma ikka mõtlen teie peale ja kui aega saan siis kriblan midagi.
Seniks aga olge kaitstud ja väga õnnistatud.
Jumal armastab teid lihtsalt niiväga.
.bmp){kind=link}
Tuesday, January 22, 2013
22.01.13
Hei Kallid lugejad.
Aeg lendab linnutiivul ning juba on kätte jõudnud jaanuari kuu viimased nädalad. Alates viimasest postitusest (õigemini detsembrikuust) on toimunud niipalju põnevat, et selle kõige kirjutamine võtaks väjemalt 3 postitust. Näiteks üks mu klassiõde, kelle pärast olen palvetanud ja jüngerdanud tuli Jeesuse juurde, ning on tänaseks päevaks ka ristitud. Aga räägin kõigest põgusalt.
Viimati, kui teile novembris kirjutasin, siis töötasin Fastersis. Seal töötamine aga ei tasunud ennast väga ära ja töö ei sobinud mulle eriti. Detsembris otsustasin leida uue töö ja kirjutasin avalduse Selverisse. Minu üllatuseks helistas mulle järgmisel päeval Selveri juhataja ning kutsus töövestlusele. Paar päeva hiljem hakkasin seal tööle. Minu peamised töö ülesanded on kauba vastuvõtt ning ladustamine, samas kui vaja, siis teen ka kõike muud näiteks panen kaupa välja jne. Selveris on parem töötada, sest seal on parem palk, kuigi töö on lihtsam ja koguaeg ei ole kiire. Mõnus on veel see, et saab igasuguseid soodustusi ning töökoht asub kodu lähedal.. Töötan nimelt oma kodupoes.
See oli ime, et ma sinna tööle sain, kuna tegelikult ei olnud ametikoha nõuded täidetud, aga nad vajasid kiiresti uut töötajat. Ma usun, et see oli osa Jumala plaanist.
Kui olin Selveris umbes 2 nädalat töödanud pidin minema juhataja juurde küsimusega, et kas mul on võimalik saada terve suvi palgata puhkust. Mis te arvate, mis ta vastas? Ta vastas, et on nõus otsima mulle asendaja ja võtma mind sügisel tööle tagasi. Pidin seda küsima, sest tegelikult juba oktoobris küsiti minukäest, et kas ma tahaksin olla Komas (Kristlik noorteühenuds, mis tegeleb laagrite korraldamise jms. korraldamisega) suve praktikant. Ma ei öelnud kindlat vastust, kuna ei teadnud, mida tulevik toob. Mul ei olnud kindlat töökohta ega ka kodu. Novembris oli asi nii kaugel, et taheti kindlat vastust. Ma palvetasin ja küsisin Jumalalt, et mida ma tegema peaks. Jumal vastas "Kas sa oled valmis jätma kõik, et järgneda mulle?" Ta andis mulle kirjakoha
Mateuse 28:17 Ja Jeesus ütles neile: „Järgnege mulle ja ma teen teist
inimesepüüdjad!”
18 Ja nad jätsid kohe oma võrgud sinnapaika ning
järgnesid talle.
Tol hetkel otsustasin, et ei ole vahet, kas ma saan selle töökoha alles jätta või mitte. Arvan, et see on parim võimalus teenida Jumalat. Peale seda läksin ja küsisin, et kas saan suve vabaks ja juhataja oli nõus. Mu suurim soov ja igatsus on see, et Jumal kasutaks mind samamoodi, nagu ta kasutas Vahurit, Bettit ja teisi praktikante selleks, et minuni jõuda ja minu elu jäädavalt muuta. Ma loodan, et ma saan kellegi jaoks samamoodi olemas olla, nagu nemad olid minujaoks. Minu suurim igatsus on teenida Jumalat, sest ta on andnud mulle kõik. Ma ei ole midagi väärt, aga tema andis mulle oma kõige kallima ja see oleks vähem, mida ma saan tagasi anda... oma elu.
Jõulud ja aastavahetus möödusid suurepäraselt. Ma veetsin jõulud Viinalassidega. Niimõnus aeg oli koos. Sai palju süüa ja kingitusi, mida ma isegi ei oodanud. Ka perega sain aega veeta. Tegin Lii- Angelaga koos piparkooke. Ta on mu 6-e aastane õetütar. Ma armastan teda niiväga. Meil oli niihea aeg koos.
Jaanuaris olen peamiselt tööl ja koolis olnud. Sellegi poolest on olnud imeline ja üllatuste rohke aasta algus. Näiteks mu klassiõde Susanna, kelle eest ma olen niipalju palvetanud sai päästetud. Ta on minuga mitu korda käinud Risttee grupis ja ka teenistustel, aga ta otsustas oma elu anda Jumalale Elva pabtistikoguduse noortelaagris, kuhu kutsus teda ta vend. Võimas, mida Jumal tema elus on teinud viimaste kuude jooksul.
Meil toimus eelmine nädalavahetus ka Risttee talvelaager, kuhu ma algselt ei plaaninud üldse minna, kuna pidin tööl olema. Aga siis küsiti mu käest, kas ma tahaksin Susannat ristida. Ma olin nii rõõmus selle võimaluse üle. Küsisin pühapäeva vabaks. See päev oli võimas. Peale Susanna sai ristitud veel 6 inimest. Võimas, mida Jumal on tegemas meie koguduses.
Peale selle tehti mulle veel laagris üks kirjeldamatult hea üllatus. Paljud inimesed soovisid mulle õnne, kui laagrisse jõudsin, aga ma ei saanud alguses aru, mille puhul. Peale ristimis teenistust öeldi, et Ristteel anti välja mõned aasta tiitlid/tunnustused. Ma olin nii üllatunud, kui öeldi, et sain aasta saadiku tiitli (saadik on keegi, kes on saadetud esindama oma riiki kuskil teises riigis ja meie kristlastena usume, et me oleme Jumala riigi saadikud siin maapeal) . See tundus nii uskumatu ja nii julgustav. See andis niipalju inspiratsiooni. Ma arvan, et selleks, et olla hea saadik ei pea me ise midagi tegema. Lihtsalt olema need kes me oleme. Igalpool need samad ja mitte kandma maske. Kui sa oled kristlane, siis ära varja seda ja Jumal saab sind kasutada.
Sellised rõõmsad toonid siis külma jaanuarikuu õhtusse. Ja veel üks asi, miks ma ootan suve... See suvi läheb gumball 3000 teekond Eestist läbi ning Tallinnas tehakse peatus. See on 3000 miili pikkune ralli, mis toimub igal aastal erinevas maailmajaos. Selle osavõtu tasu on 40 000 euri ja seal osaleb üle 120 eksootilise ja kallima sportauto.. http://www.gumball3000.com/history/2013-15th-anniversary Ma olen nii elevil sellepärast. :D
Aga see ongi tänaseks kõik. Hakkan sellest kuust jälle tihedamini kirjutama selleks, et teid ikka oma elu ja tegemistega ningi peamiselt ikka Jumala võimsate tegudega kursis hoida (Pekki ma luban seda iga kord).
Järgmine postitus tuleb varsti.
Seniks olge ikka mõnusad ja õnnistatud.
Kallid olete.
Aeg lendab linnutiivul ning juba on kätte jõudnud jaanuari kuu viimased nädalad. Alates viimasest postitusest (õigemini detsembrikuust) on toimunud niipalju põnevat, et selle kõige kirjutamine võtaks väjemalt 3 postitust. Näiteks üks mu klassiõde, kelle pärast olen palvetanud ja jüngerdanud tuli Jeesuse juurde, ning on tänaseks päevaks ka ristitud. Aga räägin kõigest põgusalt.
Viimati, kui teile novembris kirjutasin, siis töötasin Fastersis. Seal töötamine aga ei tasunud ennast väga ära ja töö ei sobinud mulle eriti. Detsembris otsustasin leida uue töö ja kirjutasin avalduse Selverisse. Minu üllatuseks helistas mulle järgmisel päeval Selveri juhataja ning kutsus töövestlusele. Paar päeva hiljem hakkasin seal tööle. Minu peamised töö ülesanded on kauba vastuvõtt ning ladustamine, samas kui vaja, siis teen ka kõike muud näiteks panen kaupa välja jne. Selveris on parem töötada, sest seal on parem palk, kuigi töö on lihtsam ja koguaeg ei ole kiire. Mõnus on veel see, et saab igasuguseid soodustusi ning töökoht asub kodu lähedal.. Töötan nimelt oma kodupoes.
See oli ime, et ma sinna tööle sain, kuna tegelikult ei olnud ametikoha nõuded täidetud, aga nad vajasid kiiresti uut töötajat. Ma usun, et see oli osa Jumala plaanist.
Kui olin Selveris umbes 2 nädalat töödanud pidin minema juhataja juurde küsimusega, et kas mul on võimalik saada terve suvi palgata puhkust. Mis te arvate, mis ta vastas? Ta vastas, et on nõus otsima mulle asendaja ja võtma mind sügisel tööle tagasi. Pidin seda küsima, sest tegelikult juba oktoobris küsiti minukäest, et kas ma tahaksin olla Komas (Kristlik noorteühenuds, mis tegeleb laagrite korraldamise jms. korraldamisega) suve praktikant. Ma ei öelnud kindlat vastust, kuna ei teadnud, mida tulevik toob. Mul ei olnud kindlat töökohta ega ka kodu. Novembris oli asi nii kaugel, et taheti kindlat vastust. Ma palvetasin ja küsisin Jumalalt, et mida ma tegema peaks. Jumal vastas "Kas sa oled valmis jätma kõik, et järgneda mulle?" Ta andis mulle kirjakoha
Mateuse 28:17 Ja Jeesus ütles neile: „Järgnege mulle ja ma teen teist
inimesepüüdjad!”
18 Ja nad jätsid kohe oma võrgud sinnapaika ning
järgnesid talle.
Tol hetkel otsustasin, et ei ole vahet, kas ma saan selle töökoha alles jätta või mitte. Arvan, et see on parim võimalus teenida Jumalat. Peale seda läksin ja küsisin, et kas saan suve vabaks ja juhataja oli nõus. Mu suurim soov ja igatsus on see, et Jumal kasutaks mind samamoodi, nagu ta kasutas Vahurit, Bettit ja teisi praktikante selleks, et minuni jõuda ja minu elu jäädavalt muuta. Ma loodan, et ma saan kellegi jaoks samamoodi olemas olla, nagu nemad olid minujaoks. Minu suurim igatsus on teenida Jumalat, sest ta on andnud mulle kõik. Ma ei ole midagi väärt, aga tema andis mulle oma kõige kallima ja see oleks vähem, mida ma saan tagasi anda... oma elu.
Jõulud ja aastavahetus möödusid suurepäraselt. Ma veetsin jõulud Viinalassidega. Niimõnus aeg oli koos. Sai palju süüa ja kingitusi, mida ma isegi ei oodanud. Ka perega sain aega veeta. Tegin Lii- Angelaga koos piparkooke. Ta on mu 6-e aastane õetütar. Ma armastan teda niiväga. Meil oli niihea aeg koos.
Jaanuaris olen peamiselt tööl ja koolis olnud. Sellegi poolest on olnud imeline ja üllatuste rohke aasta algus. Näiteks mu klassiõde Susanna, kelle eest ma olen niipalju palvetanud sai päästetud. Ta on minuga mitu korda käinud Risttee grupis ja ka teenistustel, aga ta otsustas oma elu anda Jumalale Elva pabtistikoguduse noortelaagris, kuhu kutsus teda ta vend. Võimas, mida Jumal tema elus on teinud viimaste kuude jooksul.
Meil toimus eelmine nädalavahetus ka Risttee talvelaager, kuhu ma algselt ei plaaninud üldse minna, kuna pidin tööl olema. Aga siis küsiti mu käest, kas ma tahaksin Susannat ristida. Ma olin nii rõõmus selle võimaluse üle. Küsisin pühapäeva vabaks. See päev oli võimas. Peale Susanna sai ristitud veel 6 inimest. Võimas, mida Jumal on tegemas meie koguduses.
Peale selle tehti mulle veel laagris üks kirjeldamatult hea üllatus. Paljud inimesed soovisid mulle õnne, kui laagrisse jõudsin, aga ma ei saanud alguses aru, mille puhul. Peale ristimis teenistust öeldi, et Ristteel anti välja mõned aasta tiitlid/tunnustused. Ma olin nii üllatunud, kui öeldi, et sain aasta saadiku tiitli (saadik on keegi, kes on saadetud esindama oma riiki kuskil teises riigis ja meie kristlastena usume, et me oleme Jumala riigi saadikud siin maapeal) . See tundus nii uskumatu ja nii julgustav. See andis niipalju inspiratsiooni. Ma arvan, et selleks, et olla hea saadik ei pea me ise midagi tegema. Lihtsalt olema need kes me oleme. Igalpool need samad ja mitte kandma maske. Kui sa oled kristlane, siis ära varja seda ja Jumal saab sind kasutada.
Sellised rõõmsad toonid siis külma jaanuarikuu õhtusse. Ja veel üks asi, miks ma ootan suve... See suvi läheb gumball 3000 teekond Eestist läbi ning Tallinnas tehakse peatus. See on 3000 miili pikkune ralli, mis toimub igal aastal erinevas maailmajaos. Selle osavõtu tasu on 40 000 euri ja seal osaleb üle 120 eksootilise ja kallima sportauto.. http://www.gumball3000.com/history/2013-15th-anniversary Ma olen nii elevil sellepärast. :D
Aga see ongi tänaseks kõik. Hakkan sellest kuust jälle tihedamini kirjutama selleks, et teid ikka oma elu ja tegemistega ningi peamiselt ikka Jumala võimsate tegudega kursis hoida (Pekki ma luban seda iga kord).
Järgmine postitus tuleb varsti.
Seniks olge ikka mõnusad ja õnnistatud.
Kallid olete.
Sunday, November 4, 2012
03.11.12
Hei Rafas!
Niisis otsustasin jälle üle pikka aja kriblada teile oma elust. Viimase kuu jooksul on olnud elu suht kiire.
Alustan siis sellest, et umbes eelmise kuu keskelt hakkasin tööle Fastersis. Tegemist on kiirtoidu restoranide ketiga. Tartus on neid hetkel 3. Tööl käin nädalavahetustel. Tööpäevad on päris pikad. Üks vahetus kestab 12 tundi, aga see aeg läheb suhteliselt ruttu eriti siis, kui kassas olla. Kolleegid on ka suht lahedad inimesed. Enamus on minuvanused noored. Peamiselt töötangi siis kassas hetkel, sest köögis töötamine vajab veel harjumist.
Peale töötamise olen olnud suht hõivatud ka kooliga. Kooli esimene kursus lõppes üllatavalt heade tulemustega. Kuigi Matemaatika hinne on veel lahtine, võin suht kindlalt öelda, et kõik on neljad- viied. Matemaatikas on vaja paar asja veel ära teha ja siis on neli käes.
Viimane nädal olen palju puhata saanud. Kuna koolis oli arvestuste nädal ja mul oli enamus töid õigel ajal tehtud, siis koolis ei pidanud käima. Tööjuurest ka öeldi, et see nädalavahetus pole mind vaja. Niisiis. Selle nädala esimese poole (esmasp. ja teisip.) Veetsin niisama kodus. Harjutasin bassi ja nautisin vabadust. Kolmapäeval läksin Moonika poole. Ta on mu noorem õde. Kuna mul olid vabad päevad, siis jäin sinna reedeni. Lahe oli Hannaga aega veeta. Ka ema oli lahe näha üle suht pika aja. Aa ja vahepeal sündis Rital teine laps. Rita on mu vanem õde. Tal sündis väike tütar ja nimeks sai Helena. Ma ei ole neile veel külla jõudnud, kuna ma ei suhtle oma vanema õega eriti.
Viimasel ajal olen suht palju pidanud võitlema üksindusega. Kuigi ma elan majas, kus on palju minuvanuseid noori, tunnen ma ikkagi, et lähedased sõbrad on kuskile ära kadunud. Inimesed, kellega sai varem kõigest rääkida ja aega veeta ütlevad alati, et neil pole aega või pole mul enam nendega millestki rääkida. Viimasel ajal tundub, et need kellega ma varem aega veetsin ainult võtavad energiat.. Ma julgustan koguaeg teisi ja proovin neile nõu anda, aga kui mul endal on vaja julgustust või kedagi, kelle peale toetuda, siis neid ei ole. Võibolla ma ootan ise inimestest liiga palju.. Ma ei tea.. Igatahes see on asi mis on mind piinanud juba päris kaua aega. See on üks põhjus, miks on blogidele nii pikad vahed.. Ma lihtsalt ei näe tihti põhjust kirjutamiseks, sest tundub, et kedagi enam ei huvita, millega ma tegelen.
Igatahes. Ma tean, et Jumal ei ole mind ka sellistes olukordades maha jätnud ja ma usun et ta on minukõrval ka siis, kui inimesed on 1000km eemal. Teda saan ma kõiges usaldada.
Selline oli siis postitus seekord. Järgmine kord saan loodetavasti juba huvitavamatest teemadest kirjutada.
Kallid olete.
Järgmise blogini.
Niisis otsustasin jälle üle pikka aja kriblada teile oma elust. Viimase kuu jooksul on olnud elu suht kiire.
Alustan siis sellest, et umbes eelmise kuu keskelt hakkasin tööle Fastersis. Tegemist on kiirtoidu restoranide ketiga. Tartus on neid hetkel 3. Tööl käin nädalavahetustel. Tööpäevad on päris pikad. Üks vahetus kestab 12 tundi, aga see aeg läheb suhteliselt ruttu eriti siis, kui kassas olla. Kolleegid on ka suht lahedad inimesed. Enamus on minuvanused noored. Peamiselt töötangi siis kassas hetkel, sest köögis töötamine vajab veel harjumist.
Peale töötamise olen olnud suht hõivatud ka kooliga. Kooli esimene kursus lõppes üllatavalt heade tulemustega. Kuigi Matemaatika hinne on veel lahtine, võin suht kindlalt öelda, et kõik on neljad- viied. Matemaatikas on vaja paar asja veel ära teha ja siis on neli käes.
Viimane nädal olen palju puhata saanud. Kuna koolis oli arvestuste nädal ja mul oli enamus töid õigel ajal tehtud, siis koolis ei pidanud käima. Tööjuurest ka öeldi, et see nädalavahetus pole mind vaja. Niisiis. Selle nädala esimese poole (esmasp. ja teisip.) Veetsin niisama kodus. Harjutasin bassi ja nautisin vabadust. Kolmapäeval läksin Moonika poole. Ta on mu noorem õde. Kuna mul olid vabad päevad, siis jäin sinna reedeni. Lahe oli Hannaga aega veeta. Ka ema oli lahe näha üle suht pika aja. Aa ja vahepeal sündis Rital teine laps. Rita on mu vanem õde. Tal sündis väike tütar ja nimeks sai Helena. Ma ei ole neile veel külla jõudnud, kuna ma ei suhtle oma vanema õega eriti.
Viimasel ajal olen suht palju pidanud võitlema üksindusega. Kuigi ma elan majas, kus on palju minuvanuseid noori, tunnen ma ikkagi, et lähedased sõbrad on kuskile ära kadunud. Inimesed, kellega sai varem kõigest rääkida ja aega veeta ütlevad alati, et neil pole aega või pole mul enam nendega millestki rääkida. Viimasel ajal tundub, et need kellega ma varem aega veetsin ainult võtavad energiat.. Ma julgustan koguaeg teisi ja proovin neile nõu anda, aga kui mul endal on vaja julgustust või kedagi, kelle peale toetuda, siis neid ei ole. Võibolla ma ootan ise inimestest liiga palju.. Ma ei tea.. Igatahes see on asi mis on mind piinanud juba päris kaua aega. See on üks põhjus, miks on blogidele nii pikad vahed.. Ma lihtsalt ei näe tihti põhjust kirjutamiseks, sest tundub, et kedagi enam ei huvita, millega ma tegelen.
Igatahes. Ma tean, et Jumal ei ole mind ka sellistes olukordades maha jätnud ja ma usun et ta on minukõrval ka siis, kui inimesed on 1000km eemal. Teda saan ma kõiges usaldada.
Selline oli siis postitus seekord. Järgmine kord saan loodetavasti juba huvitavamatest teemadest kirjutada.
Kallid olete.
Järgmise blogini.
Monday, September 24, 2012
23.09.12
Hei Hei!
Tsau sõbrad. Viimasest postitusest on möödas umbes kuu aega, sest vahepeal pole lihtsalt mahti saanud, et oma tegemistest kirjutada. Tegelikult on selle kuu ajajooksul palju asju juhtunud. Otsin eediselt tööd või siis toetajaid, kuna koolikõrvalt on päris keeruline tööd leida.. Aga samas, kui graafikud klapivad, siis on kõik hästi. Mc Donald´sisse ei saanud, sest nad otsisid pigem täiskohaga töötajat.
Asun siis asjajuurde ja räägin oma tegemistest lähemalt.
Viimane kuu on olnud eriline, sest otsustasin oma kooliteed jätkata sealt, kus ta omal ajal pooleli jäi. Käin nüüd Tartu Täiskasvanute Gümnaasiumis. Eriline on see sellepärast, et viimasest koolipäevast on päris mitu aastat möödas ja kõik tundub endiselt nii uus ja huvitav. Mulle meeldib mu uus klass. Klassikaaslased on suht normaalsed ja 3-e inimest ma tean juba varasemast ajast. Klassi nimekirjas on tegelikult 27 inimest, aga igapäevaselt käib kohal ainult umbes 16 inimest. Ülejäänud koolis on kaa palju tuttavaid nii, et vahetunni ajal igav ei hakka. Kõige rohkem olen pidanud siiamaani pingutama matemaatikaga. Lihtsalt.. see on aine, mida pea ei võta. Ma arvan, et paljude teistega on sama lugu.. See selleks. Ma arvan, et keegi ei viitsi niikuinii mu koolijutte lugeda.
Viimasel ajal olen hullult palju aega veetnud uute sõpradega. Nad on enamjaolt minust nooremad U 15-18 aastased noored. Ma olen kõigist vanem, aga nendega on hea ennast vabana tunda. Teine asi on see, et neil on suht palju vaba aega, mida teistel sõpradel tavaliselt ei ole. Ma tunnen ennast nendega koos olles, et ma olen nagu vanem vend. Paar päeva tagasi (laupäeval) kutsusin nad endale külla ning me tegime kakao ja küpsiste peo. See oli hullult mõnus. Me tegime kakaod, panime sinna sisse vahukoort ja vahukomme. Ostsime kokku suht palju magusat ja mul on siiamaani küpsiseid üleval toas. Peale kakao joomist mängisime spoonsi. See on kaardimäng, kus tuleb koguda 4 samasugust kaarti. Kui 4tk on koos siis tuleb lusikas haarata ja see, kes lusikat ei saa, see on kaotaja. Meil oli megahea õhtu koos.
Eelmine nädalavahetus toimus Tallinnas ka HTG custom show. See oli üks parimaid autoüritusi, kus ma elujooksil käinud olen. Näituse autosid oli Eestist, Lätist, Leedust, Soomest, Rootsist ja isegi Saksamaalt. Autosid oli igasuguseid, alates USA musklitest kuni pereautodeni. Kõige silmapaistvamad olid Plymouth Barracuda, 1966 aasta Dodge Charger ja Corvette c3. Silma jäi ka 2003 aasta 350z. Selle masinaga oli selline lugu, et kui ma seda uurisin ja pildistasin, astus auto omanik ligi ning ütle, et kui ma tahan, siis ma võin autos sees istudes pilti teha. Loomulikult ma ei jätnud võimalust kasutamata. Ega igapäev ei anta võimalust istuda autos, mille muusikasüsteem on kallim, kui mõni väiksem pereauto ja nitropaak asetseb juhi ja kõrvalistuja vahel.
http://www.kooz.se/. See on link selle auto omaniku kodulehele. Ta on peale nissan 350z-i ehitanud veel u 6-7 autot. Selle auto nimi on Zuperior. Panen siia ka lingi näitusel tehtud piltidega (ja vabandan kvaliteedipärast, kuna mul ei õnnestunud head kaamerat kaasa sebida.https://www.facebook.com/media/set/?set=a.4592828748553.2178846.1527185204&type=3.
Peale selle kõige hakkasid meil jälle regulaarselt toimuma RT grupp. See on täiega kasvanud vahepeal ja hullult hea meel on näha uusi liikmeid. Lahe on näha Jumalat tegutsemas ja inimeste elusid muutumas.
Seline on olnud viimane kuu. Hetkel on mu elus selline periood, kus tuleb kõiges Jumalat usaldada. Iga päev on kohati nagu veepeal kõndimine. Ma ei tea kunagi, mis homme saab, kuna hetkel ei ole tööd siis ma proovin koolile keskenduda. Ma tõsiselt loodan, et seekord ma lõpetan. Vähemalt kui ma millesgi muus kindel ei saa olla, siis ainult selles, et Jumal on ustav ja toob mind läbi igast olukorrast. Tänu Jumalale ma üldse sain võimaluse kooli minna ja tänu Temale on mul võimalus elada siin, kus ma elan. Ma olen kindel, et ta ei jäta mind hätta. Olgu ükskõik, kui suur probleem, minu Jumal on ALATI suurem..
Selline siis tänane postitus. Ma ei tea, kuna järgmine postitus tuleb, aga tahaks tihemini kirjutada teile ja teid oma tegemistega kursis hoida. Igatahes.. Täiega kallid olete mulle. Palvetan teie eest ja loodan, et saan sama rõõmsatel toonidel kirjutada teile ka edaspidi. Olge tugevad. (p.s. küpsiseid enam ei ole.. Sõin need blogi kirjutamise ajal ära)
Thursday, August 23, 2012
23.08.12
Tere, Sõbrad!
Kirjutan jälle natukene teile oma elust ja tegemistest,et teid ikka kursis hoida. Selle 10 päevaga, millal ma pole blogi kirjutanud, on muutunud pärispalju asju. Aga kõigest siis lähemalt.
Nagu mu blogi eelmisest peatükist välja võib lugeda, ma otsisin kohta, kus elada. Ennem uue elamiskoha leidmist ma ööbisin õe juures, aga kuna tal on noor pere siis tuli ruttu enda elamine leida. Korterit üksi rentida on suht keeruline eriti väikse palga juures. Esiteks on juba sissemakse mingi 3-e kuu üür. Korterikaaslasega oleks pidanud suure korteri võtma, mille kommunaalid oleks nii suured olnud, et lihtsalt ei oleks palgast välja tulnud. Ma hakkasin mõtlema, mis varjandid järel on, kui tuli meelde, et kunagi pakuti tuba ihastesse. Hakkasin uurima, et kas seal on vaba tuba.Tuli välja, et seal on minujaoks üks koht olemas. Niisiis sain ma soodsa ja ilusa toa hullult laheda seltskonnaga. Ma olen Jumalale tänulik, et ta on mind juhatanud kokku selle perekonnaga. Neilt on niipalju õppida. Alates sellest, kuidas üksteist hoida ja armastada ja lõpetades selleg, kuidas Jumalale tänuik olla kõige eest, mis ta on meile andnud. Nüüdseks olen siin majas elanud 8 päeva.
Peale kolimise sai dokumendid ka kooli sisse viidud. Otsustasin jätkata oma koliteed sealt, kus ta pooleli jäi.
Loodetavaasti saab paari aastapärast minna kutsekooli ja siis oma elu unistus täide viia. Ma loodan, et u 5-e aatapärast olen ma paberitega autotehnik, aga selleks tuleb veel kõvasti pingutada ja tööd teha. Ükskõik kui raske see ka pole ma usun, et koos Jumalaga saan ma hakkama ja väljun igast olukorrast võitjana.
Paar päeva tagasi, teisipäeval käisin veel Mc donald´s is töövestlusel. Ma arvan, et see läks päris hästi. Kuigi vastust veel ei ole tulnud ma loodan väga, et mind võetakse sinna tööle. Mitte, et lammutustööl midagi viga oleks, aga lihtsalt see ei sobi kooli graafikuga. Homme peaks selguma, et kas ma saan sinna tööle. Järgminekord, kui ma kirjutan saate teada, kuidas läks.
Selline on olnud elu viimasel ajal. Proovin nüüd teile edaspidi tihedamini kirjutada. Umbes kordnädalas või kord kahe nädala jooksul. Eks näeme, kuidas aega on. Aga lõpetuseks tahan lihtsalt öelda, et usalda Jumalat. Nagu minu elu viimastest sündmustest väljavõib lugeda, siis on mul põjhust teda usaldada ja seda teiega jagada. Kui aus olla, siis mul polnud endal aimugi, kuidas see korteri asi laheneb, aga Jumal lahendas selle parimal võimalikul viisil. Tema teab, mida me vajame ja ta saab seda kõike meile anda. Lihtsalt palu ja anna kõi Tema hooleks. Ta armastab sind niiväga. Aga selleks korraks siis kõik ja loodetavasti kuulete (loete) minust jälle.
Tsau!
Kirjutan jälle natukene teile oma elust ja tegemistest,et teid ikka kursis hoida. Selle 10 päevaga, millal ma pole blogi kirjutanud, on muutunud pärispalju asju. Aga kõigest siis lähemalt.
Nagu mu blogi eelmisest peatükist välja võib lugeda, ma otsisin kohta, kus elada. Ennem uue elamiskoha leidmist ma ööbisin õe juures, aga kuna tal on noor pere siis tuli ruttu enda elamine leida. Korterit üksi rentida on suht keeruline eriti väikse palga juures. Esiteks on juba sissemakse mingi 3-e kuu üür. Korterikaaslasega oleks pidanud suure korteri võtma, mille kommunaalid oleks nii suured olnud, et lihtsalt ei oleks palgast välja tulnud. Ma hakkasin mõtlema, mis varjandid järel on, kui tuli meelde, et kunagi pakuti tuba ihastesse. Hakkasin uurima, et kas seal on vaba tuba.Tuli välja, et seal on minujaoks üks koht olemas. Niisiis sain ma soodsa ja ilusa toa hullult laheda seltskonnaga. Ma olen Jumalale tänulik, et ta on mind juhatanud kokku selle perekonnaga. Neilt on niipalju õppida. Alates sellest, kuidas üksteist hoida ja armastada ja lõpetades selleg, kuidas Jumalale tänuik olla kõige eest, mis ta on meile andnud. Nüüdseks olen siin majas elanud 8 päeva.
Peale kolimise sai dokumendid ka kooli sisse viidud. Otsustasin jätkata oma koliteed sealt, kus ta pooleli jäi.
Loodetavaasti saab paari aastapärast minna kutsekooli ja siis oma elu unistus täide viia. Ma loodan, et u 5-e aatapärast olen ma paberitega autotehnik, aga selleks tuleb veel kõvasti pingutada ja tööd teha. Ükskõik kui raske see ka pole ma usun, et koos Jumalaga saan ma hakkama ja väljun igast olukorrast võitjana.
Paar päeva tagasi, teisipäeval käisin veel Mc donald´s is töövestlusel. Ma arvan, et see läks päris hästi. Kuigi vastust veel ei ole tulnud ma loodan väga, et mind võetakse sinna tööle. Mitte, et lammutustööl midagi viga oleks, aga lihtsalt see ei sobi kooli graafikuga. Homme peaks selguma, et kas ma saan sinna tööle. Järgminekord, kui ma kirjutan saate teada, kuidas läks.
Selline on olnud elu viimasel ajal. Proovin nüüd teile edaspidi tihedamini kirjutada. Umbes kordnädalas või kord kahe nädala jooksul. Eks näeme, kuidas aega on. Aga lõpetuseks tahan lihtsalt öelda, et usalda Jumalat. Nagu minu elu viimastest sündmustest väljavõib lugeda, siis on mul põjhust teda usaldada ja seda teiega jagada. Kui aus olla, siis mul polnud endal aimugi, kuidas see korteri asi laheneb, aga Jumal lahendas selle parimal võimalikul viisil. Tema teab, mida me vajame ja ta saab seda kõike meile anda. Lihtsalt palu ja anna kõi Tema hooleks. Ta armastab sind niiväga. Aga selleks korraks siis kõik ja loodetavasti kuulete (loete) minust jälle.
Tsau!
Sunday, August 12, 2012
12.08.12
Hei Rahvas!
Viimasest postitusest on päris kaua möödas. See postitus on veits sügavam kui teised. Ma loodan, et keegi ei solvu või ei epa minus pettuma sellepärast, mida ma praegu siia kirjutan.
Suvi hakkab läbi saama ja palju põnevat ja samas ka mitte nii põnevat on juhtunud vahepeal. Sai siis vahepeal näiteks häälega lõuna Euroopas ära käidud. Ei läinud päris nii, nagu loota võis, aga sellegi poolest oli väga huvitav. See reis muutis nii mõndagi mu elus. Näiteks õpetas seda, et kes ma tegelikult olen, kui on vaja kas raskeid otsuseid langetada või siis midagi füüsiliselt rasket teha. See, mida ma nägin ei olnud üldse nii ilus, kui ma arvasin. Aga sellest reisist ma hetkel pikemalt ei kirjuta, sest plaanis on teha sellest kunagi pikem postitus, kus ma räägin igast päevast individuaalselt.
Peale reisi, Eestisse tagasi jõudes sain teada, et mu pere on lõplikult eraldi kolinud. Ema kolis juba varem ära, õde ja tema noor pere olid oma korteri vahepeal leidnud. Nüüd sellest ajast peale ma siis elan kord siin, kord seal. Eestisse jõudsin ma tagasi Juuli alguses. Kohe peale seda olid tulemas Marko ja Tally pulmad, kuhu ma ei läinud. Ma ei tea, milles asi on. Pulmad on lihtsalt koht, kuhu ma ei suuda minna... Nii veider, kui see ka ei oleks... See tundub kuidagi liiga pidulik ja pingeline ning inimeste tunnete avaldamised..... Ma eelistan pealiskaudsust ja tagasihoidlikust..
Vahepeal, siis kui ma reisil olin, siis oli Risttee kogudus endaleuue hoone ostnud. Esimene päris oma hoone. Sinna kutsuti vabatahtlikke appi lammutama. Läksin siis ka ja töötasin seal umbes nädal aega.
Natuke peale seda läks mu ema Soome tööle ja andis mulle oma korteri võtmed. See on mõnus väike korter Tartu kesklinnas. Mõnus oli üksi elada.. Ei olnud kedagi, kellele peaks teatama oma minekutest või tulekutest.. Sai tunda ennast täiesti vabalt... Ainuke asi, mis vahepeal häiris, oli üksindus. Selle sai kiiresti eemale peletada muusika või internetis surfamisega. Juuli keskel toimus ka Lifti Kämp, kuhu ma alguses ei tahtnud minna, sest kui ma tavaliselt laagrites käin on seal kõigil oma seltskond, kuhu on raske sisse sulanduda.
Ma arvasin, et ka seal ma tunnen end üksikuna. Otsustasin siiski oma kompleksid maha suruda, kuna Daniel ütles, et see on liiga palju, millest ilma jääda.
Õnneks olid asjad teistmoodi, kuna olid Rauno ja Raimond, kellega sai koos chillida Teen siis sellest lühikokkuvõtte.
1. Päev. Sõitsime ratastega Elva lähedale.. Päev oli suht vaba, Vahepeal olid mõned mängud ja sai grupiga aega veeta. Õhtul oli lõke ja saun.. Järgmisel päeval jätkasime ratastel teekonda Tõrva suunas. Hommikul leppisime kokku, et kiiremad ei sõida ees ära ja ootavad aeglasemaid järgi. Mulle väga ei meeldinud see idee, kuna ma esiteks mulle ei meeldi kellelgi seljas sõita ja teiseks mulle meeldib anda endast kõik niikaua, kuni jõudu veel on. Kuni Rõnguni me sõitsime kõik koos. Peale rõngut 4km-i hakkas rängalt sadama. Enamus seltskonda peatus. Hakkasin ka peatuma, aga siis nägin, et kiiremad sõitjad ei tee vihmast väljagi. Otsustasin neile järgneda. Alguses oli veits ebamugav, aga kui päike uuesti paistma hakkas siis läks olemine päris mõnusaks. Ei olnud enam kedagi, kes ees passiks, ega kuklasse hingaks. Lõppkokkuvõttes olin 3. kes Tõrvasse jõudis. Enamus seltskonda jõudis 20-30 minutit hiljem. Hiljem toimus meil seiklusmäng Tõrva linnas.. See oli suht lahe, sest ei olnud kaua aega Tõrvas käinud. Lapsena veetsin seal päris mitu suve. Ööbisime Tõrva misjoni majas, mis oli samuti täpselt samasugune, nagu mäletasin. Kolmandal päeval viidi meid bussiga Võhandu jõeäärde.Meile anti täispuhumata suured kummist päästepaadid kuhu mahtus u 10 inimest ja 3h, et järgmisse punkti jõuda. Meid hoiatati, et kui see ei õnnestu, siis peame Võrus kiriku põrandal magama. Kui see õnnestub, siis saame spa hotellis ööbida. Me jõudsime sihtpunkti u 4h hiljem. Meile öeldi, et kuna me õigeks ajaks ei jõudnud, siis peaksime me kirikus ööbima aga meile antakse armu ja saame siiski hotelli minna. See pidi olema võrreldav sellega, mida Jeesus tegi meie eest. Ta andis oma elu meie eest, kes me oleme patused olles ise täiesti süütu. See ongi tõeline armastus. Veetsime viimase öö spa hotellis. Järgmisel päeval umbes kell 14.00 olime Tartus.
Peale laagrit hakkasin uut tööd otsima. Saatsin laiali CV-sid ja juba järgmine päev võtis minuga ühendust Lammutusmehed oü. Juba järgmisel päeval läksin proovipäevale. Sellest ajast saadik olen seal töötanud.
Objektiks on hetkel Tartu Ülikooli raamatukogu. Mina töötan katusel. Õnneks suve kõige kuumem aeg sai läbi. Juuli lõpp oli kõige hullem aeg töötamiseks.. 35 kraadi kuumust ja päike paistis lagipähe.. Nüüd on juba suht lebo... Nüüdseks olen seal töötanud juba 3 nädalat.
Nii ma siis terve suvi elasin. Nüüd viimased 3 nädalat on olnud töö- kodu reziim, nagu mul on tavaks öelda.. Hetkel tuleb võidelda päris mitmete olukordadega, aga ma tean, et ma pole nendes üksi. Isegi kui vahel tundub, et ma olen kõige üksikum inimene, siis Jumal teab, millega ma võitlen ja Ta on alati minuga. Nii, et tuleb selg sirgu ajada ja nendest olukordadest läbi minna. Kunagi ma usun, et ma saan Jumalat tänada selle kõige eest. Lihtsalt selle kõige lõpetuseks ma panen paar piiblisalmi, mis räägivad sellest, kui väga Jumal meid armastab. Pauluse kiri Roomlastele 8:31-39
31Mis me siis ütleme selle kohta? Kui Jumal on meie poolt,
kes võib olla meie vastu?
32Tema, kes oma Poegagi ei säästnud, vaid loovutas tema
meie kõikide eest, kuidas ta ei peaks siis koos Pojaga meile
kõike muud kinkima?
33Kes võib süüdistada Jumala valituid? Jumal on see, kes
õigeks teeb.
34Kes võib meid hukka mõista? Kristus Jeesus on, kes
suri ja, mis veel enam, kes üles äratati, kes on Jumala paremal käel
ja kes palub meie eest.
35Kes võib meid lahutada Kristuse armastusest? Kas viletsus
või ahistus või tagakiusamine või nälg või alastiolek või hädaoht
või mõõk?
36Nagu on kirjutatud:"Sinu pärast surmatakse meid kogu päeva,
meid koheldakse nagu tapalambaid."
37Kuid selles kõiges me saame täieliku võidu tema läbi, kes
meid on armastanud.
38Sest ma olen veendunud, et ei surm ega elu, ei inglid ega
peainglid, ei praegused ega tulevased, ei väed,
39ei kõrgus, ei sügavus ega mis tahes muu loodu suuda meid
lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie
Issandas.
Viimasest postitusest on päris kaua möödas. See postitus on veits sügavam kui teised. Ma loodan, et keegi ei solvu või ei epa minus pettuma sellepärast, mida ma praegu siia kirjutan.
Suvi hakkab läbi saama ja palju põnevat ja samas ka mitte nii põnevat on juhtunud vahepeal. Sai siis vahepeal näiteks häälega lõuna Euroopas ära käidud. Ei läinud päris nii, nagu loota võis, aga sellegi poolest oli väga huvitav. See reis muutis nii mõndagi mu elus. Näiteks õpetas seda, et kes ma tegelikult olen, kui on vaja kas raskeid otsuseid langetada või siis midagi füüsiliselt rasket teha. See, mida ma nägin ei olnud üldse nii ilus, kui ma arvasin. Aga sellest reisist ma hetkel pikemalt ei kirjuta, sest plaanis on teha sellest kunagi pikem postitus, kus ma räägin igast päevast individuaalselt.
Peale reisi, Eestisse tagasi jõudes sain teada, et mu pere on lõplikult eraldi kolinud. Ema kolis juba varem ära, õde ja tema noor pere olid oma korteri vahepeal leidnud. Nüüd sellest ajast peale ma siis elan kord siin, kord seal. Eestisse jõudsin ma tagasi Juuli alguses. Kohe peale seda olid tulemas Marko ja Tally pulmad, kuhu ma ei läinud. Ma ei tea, milles asi on. Pulmad on lihtsalt koht, kuhu ma ei suuda minna... Nii veider, kui see ka ei oleks... See tundub kuidagi liiga pidulik ja pingeline ning inimeste tunnete avaldamised..... Ma eelistan pealiskaudsust ja tagasihoidlikust..
Vahepeal, siis kui ma reisil olin, siis oli Risttee kogudus endaleuue hoone ostnud. Esimene päris oma hoone. Sinna kutsuti vabatahtlikke appi lammutama. Läksin siis ka ja töötasin seal umbes nädal aega.
Natuke peale seda läks mu ema Soome tööle ja andis mulle oma korteri võtmed. See on mõnus väike korter Tartu kesklinnas. Mõnus oli üksi elada.. Ei olnud kedagi, kellele peaks teatama oma minekutest või tulekutest.. Sai tunda ennast täiesti vabalt... Ainuke asi, mis vahepeal häiris, oli üksindus. Selle sai kiiresti eemale peletada muusika või internetis surfamisega. Juuli keskel toimus ka Lifti Kämp, kuhu ma alguses ei tahtnud minna, sest kui ma tavaliselt laagrites käin on seal kõigil oma seltskond, kuhu on raske sisse sulanduda.
Ma arvasin, et ka seal ma tunnen end üksikuna. Otsustasin siiski oma kompleksid maha suruda, kuna Daniel ütles, et see on liiga palju, millest ilma jääda.
Õnneks olid asjad teistmoodi, kuna olid Rauno ja Raimond, kellega sai koos chillida Teen siis sellest lühikokkuvõtte.
1. Päev. Sõitsime ratastega Elva lähedale.. Päev oli suht vaba, Vahepeal olid mõned mängud ja sai grupiga aega veeta. Õhtul oli lõke ja saun.. Järgmisel päeval jätkasime ratastel teekonda Tõrva suunas. Hommikul leppisime kokku, et kiiremad ei sõida ees ära ja ootavad aeglasemaid järgi. Mulle väga ei meeldinud see idee, kuna ma esiteks mulle ei meeldi kellelgi seljas sõita ja teiseks mulle meeldib anda endast kõik niikaua, kuni jõudu veel on. Kuni Rõnguni me sõitsime kõik koos. Peale rõngut 4km-i hakkas rängalt sadama. Enamus seltskonda peatus. Hakkasin ka peatuma, aga siis nägin, et kiiremad sõitjad ei tee vihmast väljagi. Otsustasin neile järgneda. Alguses oli veits ebamugav, aga kui päike uuesti paistma hakkas siis läks olemine päris mõnusaks. Ei olnud enam kedagi, kes ees passiks, ega kuklasse hingaks. Lõppkokkuvõttes olin 3. kes Tõrvasse jõudis. Enamus seltskonda jõudis 20-30 minutit hiljem. Hiljem toimus meil seiklusmäng Tõrva linnas.. See oli suht lahe, sest ei olnud kaua aega Tõrvas käinud. Lapsena veetsin seal päris mitu suve. Ööbisime Tõrva misjoni majas, mis oli samuti täpselt samasugune, nagu mäletasin. Kolmandal päeval viidi meid bussiga Võhandu jõeäärde.Meile anti täispuhumata suured kummist päästepaadid kuhu mahtus u 10 inimest ja 3h, et järgmisse punkti jõuda. Meid hoiatati, et kui see ei õnnestu, siis peame Võrus kiriku põrandal magama. Kui see õnnestub, siis saame spa hotellis ööbida. Me jõudsime sihtpunkti u 4h hiljem. Meile öeldi, et kuna me õigeks ajaks ei jõudnud, siis peaksime me kirikus ööbima aga meile antakse armu ja saame siiski hotelli minna. See pidi olema võrreldav sellega, mida Jeesus tegi meie eest. Ta andis oma elu meie eest, kes me oleme patused olles ise täiesti süütu. See ongi tõeline armastus. Veetsime viimase öö spa hotellis. Järgmisel päeval umbes kell 14.00 olime Tartus.
Peale laagrit hakkasin uut tööd otsima. Saatsin laiali CV-sid ja juba järgmine päev võtis minuga ühendust Lammutusmehed oü. Juba järgmisel päeval läksin proovipäevale. Sellest ajast saadik olen seal töötanud.
Objektiks on hetkel Tartu Ülikooli raamatukogu. Mina töötan katusel. Õnneks suve kõige kuumem aeg sai läbi. Juuli lõpp oli kõige hullem aeg töötamiseks.. 35 kraadi kuumust ja päike paistis lagipähe.. Nüüd on juba suht lebo... Nüüdseks olen seal töötanud juba 3 nädalat.
Nii ma siis terve suvi elasin. Nüüd viimased 3 nädalat on olnud töö- kodu reziim, nagu mul on tavaks öelda.. Hetkel tuleb võidelda päris mitmete olukordadega, aga ma tean, et ma pole nendes üksi. Isegi kui vahel tundub, et ma olen kõige üksikum inimene, siis Jumal teab, millega ma võitlen ja Ta on alati minuga. Nii, et tuleb selg sirgu ajada ja nendest olukordadest läbi minna. Kunagi ma usun, et ma saan Jumalat tänada selle kõige eest. Lihtsalt selle kõige lõpetuseks ma panen paar piiblisalmi, mis räägivad sellest, kui väga Jumal meid armastab. Pauluse kiri Roomlastele 8:31-39
31Mis me siis ütleme selle kohta? Kui Jumal on meie poolt,
kes võib olla meie vastu?
32Tema, kes oma Poegagi ei säästnud, vaid loovutas tema
meie kõikide eest, kuidas ta ei peaks siis koos Pojaga meile
kõike muud kinkima?
33Kes võib süüdistada Jumala valituid? Jumal on see, kes
õigeks teeb.
34Kes võib meid hukka mõista? Kristus Jeesus on, kes
suri ja, mis veel enam, kes üles äratati, kes on Jumala paremal käel
ja kes palub meie eest.
35Kes võib meid lahutada Kristuse armastusest? Kas viletsus
või ahistus või tagakiusamine või nälg või alastiolek või hädaoht
või mõõk?
36Nagu on kirjutatud:"Sinu pärast surmatakse meid kogu päeva,
meid koheldakse nagu tapalambaid."
37Kuid selles kõiges me saame täieliku võidu tema läbi, kes
meid on armastanud.
38Sest ma olen veendunud, et ei surm ega elu, ei inglid ega
peainglid, ei praegused ega tulevased, ei väed,
39ei kõrgus, ei sügavus ega mis tahes muu loodu suuda meid
lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie
Issandas.
Subscribe to:
Posts (Atom)