Hei Rafas!
Niisis otsustasin jälle üle pikka aja kriblada teile oma elust. Viimase kuu jooksul on olnud elu suht kiire.
Alustan siis sellest, et umbes eelmise kuu keskelt hakkasin tööle Fastersis. Tegemist on kiirtoidu restoranide ketiga. Tartus on neid hetkel 3. Tööl käin nädalavahetustel. Tööpäevad on päris pikad. Üks vahetus kestab 12 tundi, aga see aeg läheb suhteliselt ruttu eriti siis, kui kassas olla. Kolleegid on ka suht lahedad inimesed. Enamus on minuvanused noored. Peamiselt töötangi siis kassas hetkel, sest köögis töötamine vajab veel harjumist.
Peale töötamise olen olnud suht hõivatud ka kooliga. Kooli esimene kursus lõppes üllatavalt heade tulemustega. Kuigi Matemaatika hinne on veel lahtine, võin suht kindlalt öelda, et kõik on neljad- viied. Matemaatikas on vaja paar asja veel ära teha ja siis on neli käes.
Viimane nädal olen palju puhata saanud. Kuna koolis oli arvestuste nädal ja mul oli enamus töid õigel ajal tehtud, siis koolis ei pidanud käima. Tööjuurest ka öeldi, et see nädalavahetus pole mind vaja. Niisiis. Selle nädala esimese poole (esmasp. ja teisip.) Veetsin niisama kodus. Harjutasin bassi ja nautisin vabadust. Kolmapäeval läksin Moonika poole. Ta on mu noorem õde. Kuna mul olid vabad päevad, siis jäin sinna reedeni. Lahe oli Hannaga aega veeta. Ka ema oli lahe näha üle suht pika aja. Aa ja vahepeal sündis Rital teine laps. Rita on mu vanem õde. Tal sündis väike tütar ja nimeks sai Helena. Ma ei ole neile veel külla jõudnud, kuna ma ei suhtle oma vanema õega eriti.
Viimasel ajal olen suht palju pidanud võitlema üksindusega. Kuigi ma elan majas, kus on palju minuvanuseid noori, tunnen ma ikkagi, et lähedased sõbrad on kuskile ära kadunud. Inimesed, kellega sai varem kõigest rääkida ja aega veeta ütlevad alati, et neil pole aega või pole mul enam nendega millestki rääkida. Viimasel ajal tundub, et need kellega ma varem aega veetsin ainult võtavad energiat.. Ma julgustan koguaeg teisi ja proovin neile nõu anda, aga kui mul endal on vaja julgustust või kedagi, kelle peale toetuda, siis neid ei ole. Võibolla ma ootan ise inimestest liiga palju.. Ma ei tea.. Igatahes see on asi mis on mind piinanud juba päris kaua aega. See on üks põhjus, miks on blogidele nii pikad vahed.. Ma lihtsalt ei näe tihti põhjust kirjutamiseks, sest tundub, et kedagi enam ei huvita, millega ma tegelen.
Igatahes. Ma tean, et Jumal ei ole mind ka sellistes olukordades maha jätnud ja ma usun et ta on minukõrval ka siis, kui inimesed on 1000km eemal. Teda saan ma kõiges usaldada.
Selline oli siis postitus seekord. Järgmine kord saan loodetavasti juba huvitavamatest teemadest kirjutada.
Kallid olete.
Järgmise blogini.
