Tere, Sõbrad!
Kirjutan jälle natukene teile oma elust ja tegemistest,et teid ikka kursis hoida. Selle 10 päevaga, millal ma pole blogi kirjutanud, on muutunud pärispalju asju. Aga kõigest siis lähemalt.
Nagu mu blogi eelmisest peatükist välja võib lugeda, ma otsisin kohta, kus elada. Ennem uue elamiskoha leidmist ma ööbisin õe juures, aga kuna tal on noor pere siis tuli ruttu enda elamine leida. Korterit üksi rentida on suht keeruline eriti väikse palga juures. Esiteks on juba sissemakse mingi 3-e kuu üür. Korterikaaslasega oleks pidanud suure korteri võtma, mille kommunaalid oleks nii suured olnud, et lihtsalt ei oleks palgast välja tulnud. Ma hakkasin mõtlema, mis varjandid järel on, kui tuli meelde, et kunagi pakuti tuba ihastesse. Hakkasin uurima, et kas seal on vaba tuba.Tuli välja, et seal on minujaoks üks koht olemas. Niisiis sain ma soodsa ja ilusa toa hullult laheda seltskonnaga. Ma olen Jumalale tänulik, et ta on mind juhatanud kokku selle perekonnaga. Neilt on niipalju õppida. Alates sellest, kuidas üksteist hoida ja armastada ja lõpetades selleg, kuidas Jumalale tänuik olla kõige eest, mis ta on meile andnud. Nüüdseks olen siin majas elanud 8 päeva.
Peale kolimise sai dokumendid ka kooli sisse viidud. Otsustasin jätkata oma koliteed sealt, kus ta pooleli jäi.
Loodetavaasti saab paari aastapärast minna kutsekooli ja siis oma elu unistus täide viia. Ma loodan, et u 5-e aatapärast olen ma paberitega autotehnik, aga selleks tuleb veel kõvasti pingutada ja tööd teha. Ükskõik kui raske see ka pole ma usun, et koos Jumalaga saan ma hakkama ja väljun igast olukorrast võitjana.
Paar päeva tagasi, teisipäeval käisin veel Mc donald´s is töövestlusel. Ma arvan, et see läks päris hästi. Kuigi vastust veel ei ole tulnud ma loodan väga, et mind võetakse sinna tööle. Mitte, et lammutustööl midagi viga oleks, aga lihtsalt see ei sobi kooli graafikuga. Homme peaks selguma, et kas ma saan sinna tööle. Järgminekord, kui ma kirjutan saate teada, kuidas läks.
Selline on olnud elu viimasel ajal. Proovin nüüd teile edaspidi tihedamini kirjutada. Umbes kordnädalas või kord kahe nädala jooksul. Eks näeme, kuidas aega on. Aga lõpetuseks tahan lihtsalt öelda, et usalda Jumalat. Nagu minu elu viimastest sündmustest väljavõib lugeda, siis on mul põjhust teda usaldada ja seda teiega jagada. Kui aus olla, siis mul polnud endal aimugi, kuidas see korteri asi laheneb, aga Jumal lahendas selle parimal võimalikul viisil. Tema teab, mida me vajame ja ta saab seda kõike meile anda. Lihtsalt palu ja anna kõi Tema hooleks. Ta armastab sind niiväga. Aga selleks korraks siis kõik ja loodetavasti kuulete (loete) minust jälle.
Tsau!
No comments:
Post a Comment